Vanamehe profiiliga pilv, oksakohtadest hobuse nägu männipuust seinal, kurja näoga auto, kisav nägu pooleks lõigatud paprikal – meie aju on valmis nägude äratundmiseks ja tuttava kujundi leidmiseks ootamatutes kohtades. See on seotud meie sotsiaalse olemusega. Ootamatuses peitub võlu, kui oled kord “leidma” hakanud, on sellest raske vabaneda. Olen leidnud nägusid kõikjal kaugelt enne, kui pareidoolia mõistest kuulsin.
Pareidoolia on tajupsühholoogiline nähtus, inimaju kalduvus tõlgendada ümbritsevates loodus- või tehiskeskkonnas esinevaid juhuslikke vorme ja kujundeid talle tuttavate ja tähenduslike mustrite, seoste ja kujunditena. Näo pareidoolia puhul näeme nägusid, mis tunduvad kandvat mingit emotsiooni. Seda on seletatud aju häälestumisega inimese nägu määratlevate põhijoonte mustrile, mis tõmbab tähelepanu pareidoolia objektidele. Nähtusel on juured arvatakse olevat vanades aegades, kui nägude kiire äratundmine võis olla eelis ellujäämisel.
Sümmeetria tõttu, mis on omane ka inimese näole, võib leida hulganisti “nägusid” tehiskeskkonnast – fassaadid, kinnitusdetailid, pistikud jne.
Pareidoolial on kunstiline potentsiaal. Sürrealistid kasutasid teadlikult ära objekte, mis võisid olla mitmeti vaadeldavad, juhtides vaatlejat veidrasse kahetisse maailma. Inimese silm on visuaalsetest vihjetest valmis leidma tuttavaid kujundeid.
Illustratsioon: Maret Põldre, loovjuht Ionel Lehari